Subjects -> ART (Total: 882 journals)
    - ART (468 journals)
    - DANCE (26 journals)
    - FILM AND AUDIOVISUALS (125 journals)
    - MUSIC (171 journals)
    - THEATER (92 journals)

ART (468 journals)            First | 1 2 3     

Showing 201 - 264 of 264 Journals sorted alphabetically
Hortus Artium Medievalium     Full-text available via subscription   (Followers: 4)
Human Factors in Design     Open Access   (Followers: 8)
Humanidades : Revista de la Universidad de Montevideo     Open Access  
Huntington Library Quarterly     Full-text available via subscription   (Followers: 34)
Hybrid : Revue des Arts et Médiations Humaines     Open Access   (Followers: 3)
i+Diseño : Revista científico-académica internacional de Innovación, Investigación y Desarrollo en Diseño     Open Access  
IAÇÁ : Artes da Cena     Open Access  
IKON     Full-text available via subscription   (Followers: 4)
Im@go. A Journal of the Social Imaginary     Open Access  
Image & Narrative     Open Access   (Followers: 6)
Image & Text     Open Access   (Followers: 4)
IMAGES     Hybrid Journal   (Followers: 3)
Images re-vues : histoire, anthropologie et théorie de l'art     Open Access   (Followers: 3)
ImageTexT : Interdisciplinary Comics Studies     Open Access   (Followers: 1)
Imaginations : Revue d'Études Interculturelles de l'Image / Journal of Cross Cultural Image Studies     Open Access  
IMAGO : Revista de Emblemática y Cultura Visual     Open Access  
Imajinasi : Jurnal Seni     Open Access  
Index, Revista de Arte Contemporáneo     Open Access  
Inter : Art actuel     Full-text available via subscription   (Followers: 2)
Interdisziplinäre Zeitschrift für Südasienforschung     Open Access  
Interiors : Design, Architecture and Culture     Hybrid Journal   (Followers: 21)
Intermédialités : histoire et théorie des arts, des lettres et des techniques / Intermedialities: History and Theory of the Arts, Literature and Techniques     Full-text available via subscription   (Followers: 2)
International Journal of Art & Design Education     Hybrid Journal   (Followers: 24)
International Journal of Arts     Open Access   (Followers: 5)
International Journal of Arts and Technology     Hybrid Journal   (Followers: 4)
International Journal of Community Music     Hybrid Journal   (Followers: 8)
International Journal of Design     Open Access   (Followers: 24)
International Journal of Design Creativity and Innovation     Hybrid Journal   (Followers: 2)
International Journal of Education through Art     Hybrid Journal   (Followers: 16)
International Journal of Experimental Design and Process Optimisation     Hybrid Journal   (Followers: 5)
International Journal of Humanities and Arts Computing     Hybrid Journal   (Followers: 11)
International Journal of Performance Arts and Digital Media     Hybrid Journal   (Followers: 12)
International Research Journal of Arts & Humanities     Open Access  
International Scholars Journal of Arts and Social Science Research     Open Access  
ISLLAC : Journal of Intensive Studies on Language, Literature, Art, and Culture     Open Access  
Italies     Open Access   (Followers: 3)
Izvestia. Ural Federal University Journal. Series 2: Humanities and Arts     Open Access   (Followers: 1)
JADECS : Journal of Arts, Design, Art Education and Culture Studies     Open Access   (Followers: 3)
JAWS : Journal of Arts Writing by Students     Hybrid Journal  
Jeunesse: Young People, Texts, Cultures     Full-text available via subscription   (Followers: 4)
Journal for Art Market Studies     Open Access   (Followers: 1)
Journal for Eighteenth-Century Studies     Hybrid Journal   (Followers: 11)
Journal of Aesthetics and Art Criticism     Hybrid Journal   (Followers: 32)
Journal of Architecture, Art & Humanistic Science     Open Access  
Journal of Art for Life     Open Access   (Followers: 3)
Journal of Arts     Open Access   (Followers: 1)
Journal of Arts Management     Open Access  
Journal of Asia Design and Research     Open Access  
Journal of Avant-Garde Studies     Full-text available via subscription  
Journal of Chinese Cinemas     Hybrid Journal   (Followers: 3)
Journal of Contemporary Chinese Art     Hybrid Journal   (Followers: 3)
Journal of Contemporary Painting     Hybrid Journal   (Followers: 3)
Journal of Culture, Society and Development     Open Access   (Followers: 2)
Journal of Design and Science     Open Access  
Journal of Educational Media, Memory, and Society     Full-text available via subscription   (Followers: 12)
Journal of European Studies     Open Access   (Followers: 3)
Journal of Fine and Applied Arts Chulalongkorn University     Open Access  
Journal of Fine and Applied Arts Khon Kaen University     Open Access  
Journal of Fine Arts     Open Access  
Journal of Fine Arts Faculty     Open Access   (Followers: 4)
Journal of Fine Arts, Chiang Mai University     Open Access  
Journal of Graph Theory     Hybrid Journal   (Followers: 6)
Journal of Greek Media & Culture     Hybrid Journal   (Followers: 3)
Journal of Illustration     Hybrid Journal   (Followers: 4)
Journal of Inner Asian Art and Archaeology     Full-text available via subscription   (Followers: 8)
Journal of Interior Design     Hybrid Journal   (Followers: 6)
Journal of Japonisme     Full-text available via subscription  
Journal of Juvenilia Studies     Open Access  
Journal of Mathematics and the Arts     Hybrid Journal   (Followers: 1)
Journal of Medieval Iberian Studies     Hybrid Journal   (Followers: 8)
Journal of Modern Craft     Hybrid Journal   (Followers: 10)
Journal of Mosaic Research     Open Access   (Followers: 1)
Journal of New Zealand & Pacific Studies     Hybrid Journal   (Followers: 6)
Journal of Performance and Mindfulness     Open Access   (Followers: 2)
Journal of Performance Magic     Open Access  
Journal of Science & Popular Culture     Hybrid Journal   (Followers: 1)
Journal of Science and Technology of the Arts     Open Access   (Followers: 2)
Journal of Somaesthetics     Open Access  
Journal of the Alamire Foundation     Full-text available via subscription  
Journal of the History of Ideas     Full-text available via subscription   (Followers: 126)
Journal of the Institute of Conservation     Hybrid Journal   (Followers: 25)
Journal of the Short Story in English     Open Access   (Followers: 7)
Journal of Urban Cultural Studies     Hybrid Journal   (Followers: 13)
Journal of Visual Art and Design     Open Access   (Followers: 5)
Journal of Visual Art Practice     Hybrid Journal   (Followers: 11)
Journal of Visual Literacy     Hybrid Journal  
Journal of Writing in Creative Practice     Hybrid Journal   (Followers: 12)
Jurnal Kajian Seni     Open Access  
Konsthistorisk Tidskrift/Journal of Art History     Hybrid Journal   (Followers: 10)
Kunst og Kultur     Open Access  
L'Atelier     Open Access   (Followers: 4)
L'Inconvénient     Full-text available via subscription  
La corónica : A Journal of Medieval Hispanic Languages, Literatures, and Cultures     Full-text available via subscription   (Followers: 4)
Landscapes : the Journal of the International Centre for Landscape and Language     Open Access   (Followers: 2)
Language and Intercultural Communication     Hybrid Journal   (Followers: 22)
Laocoonte : Revista de Estética y Teoría de las Artes     Open Access  
Les Cahiers de l’École du Louvre     Open Access   (Followers: 2)
Liberté     Full-text available via subscription  
Librosdelacorte.es     Open Access  
Lienzo     Open Access  
Liño     Open Access  
Locus Amoenus     Open Access   (Followers: 1)
Loggia, Arquitectura & Restauración     Open Access  
MaHKUscript. Journal of Fine Art Research     Open Access  
Manuscripta     Full-text available via subscription   (Followers: 15)
Manusya : Journal of Humanities     Open Access  
Marges : Revue d'art contemporain     Open Access  
Maska : The Performing Arts Journal     Hybrid Journal   (Followers: 2)
Material Culture Review / Revue de la culture matérielle     Full-text available via subscription   (Followers: 1)
Material Religion : The Journal of Objects, Art and Belief     Hybrid Journal   (Followers: 16)
Materiali di Estetica     Open Access  
Mechademia     Full-text available via subscription   (Followers: 2)
MediaTropes     Open Access   (Followers: 3)
Metaverse Creativity     Hybrid Journal   (Followers: 6)
Methis. Studia humaniora Estonica     Open Access   (Followers: 1)
Metropolitan Museum Journal     Full-text available via subscription   (Followers: 11)
Między Oryginałem a Przekładem     Open Access  
Mnemosyne : o la costruzione del senso     Open Access  
Modern Drama     Full-text available via subscription   (Followers: 12)
Modernism/modernity     Full-text available via subscription   (Followers: 41)
Mouseion: Journal of the Classical Association of Canada     Full-text available via subscription   (Followers: 15)
Muqarnas Online     Hybrid Journal   (Followers: 4)
Musicae Scientiae     Hybrid Journal   (Followers: 5)
Narada : Jurnal Desain Dan Seni     Open Access  
NAUS : Revista Lusófona de Estudos Culturais e Comunicacionais     Open Access   (Followers: 1)
ÑAWI: arte, diseño, comunicación     Open Access  
NECSUS. European Journal of Media Studies     Open Access   (Followers: 1)
Netherlands Yearbook for History of Art / Nederlands Kunsthistorisch Jaarboek Online     Hybrid Journal   (Followers: 4)
nonsite.org     Full-text available via subscription   (Followers: 6)
Norba : Revista de Arte     Open Access  
Nordic Journal of Art and Research     Open Access   (Followers: 3)
Nordisk kulturpolitisk tidsskrift     Open Access  
North Street Review : Arts and Visual Culture     Open Access  
Nottingham Medieval Studies     Full-text available via subscription   (Followers: 20)
Nouvelles de l’Estampe     Open Access  
Nuansa Journal of Arts and Design     Open Access  
Nueva Revista del Pacífico     Open Access  
OGIRISI : a New Journal of African Studies     Open Access  
On the w@terfront. Public Art. Urban Design. Civic Participation. Urban Regeneration     Open Access   (Followers: 1)
Openings : Studies in Book Art     Open Access   (Followers: 9)
Organizational Aesthetics     Open Access   (Followers: 2)
Oud Holland - Quarterly for Dutch Art History     Hybrid Journal   (Followers: 6)
Oxford Art Journal     Hybrid Journal   (Followers: 38)
Paisagem e Ambiente     Open Access  
Palimpsesto     Open Access   (Followers: 2)
Panambí. Revista de Investigaciones Artísticas     Open Access  
Panggung     Open Access  
Paragone : Past and Present     Full-text available via subscription  
Passepartout     Open Access  
Patrimoines du Sud     Open Access  
Performance Matters     Open Access  
Performing Islam     Hybrid Journal   (Followers: 3)
Periskop : Forum for kunsthistorisk debat     Open Access  
Peritia     Full-text available via subscription   (Followers: 6)
Perspective     Open Access   (Followers: 1)
Philostrato : Revista de Historia y Arte     Open Access  
Photographies     Hybrid Journal   (Followers: 9)
Platform Papers     Full-text available via subscription   (Followers: 1)
Pleine Marge     Full-text available via subscription   (Followers: 1)
Plurentes. Artes y Letras     Open Access  
Porta Aurea     Open Access  
Prototyper : Studier i design     Open Access  
PUBLIC     Hybrid Journal  
Public Art Dialogue     Hybrid Journal   (Followers: 6)
Quaderni d'italianistica     Full-text available via subscription   (Followers: 6)
Queer Studies in Media & Popular Culture     Hybrid Journal   (Followers: 4)
Quintana. Revista de Estudos do Departamento de Historia da Arte     Open Access  
RadioDoc Review     Open Access  
Refract : An Open Access Visual Studies Journal     Open Access  
Religion and the Arts     Hybrid Journal   (Followers: 14)
Res Humanitariae     Open Access  
Res Mobilis : Revista internacional de investigación en mobiliario y objetos decorativos     Open Access  
Research Data Journal for the Humanities and Social Sciences     Open Access   (Followers: 1)
Resgate : Revista Interdisciplinar de Cultura     Open Access  
Review of Artistic Education     Open Access   (Followers: 1)
Review of Irish Studies in Europe     Open Access  
Revista Apotheke     Open Access  
Revista Artilugio     Open Access  
Revista de Ensino em Artes, Moda e Design     Open Access  
Revista de Estudios Globales y Arte Contemporáneo     Open Access   (Followers: 1)
Revista de Estudos Culturais     Open Access  
Revista Farol     Open Access  
Revista intransitiva     Open Access  
Revista Portuguesa de Educação Artística     Open Access  
Revista Surco Sur     Open Access  
Revista VIS : Revista do Programa de Pós-Graduação em Arte     Open Access  
Revista XIX : Artes e Técnicas em Transformação     Open Access  
Revue d'art canadienne     Full-text available via subscription  
RIHA Journal     Open Access   (Followers: 5)
Rivista di studi di fotografia. Journal of Studies in Photography     Open Access  
Rock Art Research: The Journal of the Australian Rock Art Research Association (AURA)     Full-text available via subscription   (Followers: 7)
Romantik : Journal for the Study of Romanticisms     Open Access   (Followers: 2)
SANE journal : Sequential Art Narrative in Education     Open Access   (Followers: 1)
Schulz / Forum     Open Access  
Scottish Journal of Performance     Open Access  
Scottish Studies     Open Access   (Followers: 1)
Screen Bodies : An Interdisciplinary Journal of Experience, Perception, and Display     Full-text available via subscription  
Sculpture Review     Full-text available via subscription  
Sendas     Open Access  
Series - International Journal of TV Serial Narratives     Open Access  

  First | 1 2 3     

Similar Journals
Journal Cover
Methis. Studia humaniora Estonica
Number of Followers: 1  

  This is an Open Access Journal Open Access journal
ISSN (Print) 2228-4745
Published by U of Tartu Homepage  [13 journals]
  • Authenticity and Depthiness in the Representation of Affects: Perception
           and Performativity in Contemporary (Auto)Fiction / Autentsus ja sügavuse
           illusioon afektide kujutamises: taju ja performatiivsus nüüdisaegses
           ilukirjanduses ja autofiktsioonis

    • Authors: Raili Marling
      Abstract: Abstract: This article analyses the tension between the perception and performance of affect in two contemporary texts: Heather Christle’s The Crying Book (2019) and Christine Smallwood’s The Life of the Mind (2021). Both subvert the expectation of feminine sentiment and pose questions about the authenticity of affect. Although affects are always mediated in fiction, experimental fictional texts have the potential for greater authenticity than the performative affective displays of the emotional public sphere.   Üks afektiuuringute keskseid teoreetikuid Brian Massumi (2002b, 233) väidab, et tänapäeval on  afekt olulisem mõiste kui ideoloogia, sest võim toimib üha enam afektide abil. Kuna üldiselt vaadeldakse afekte kehaliste intensiivsustena, mida ei saa teadlikult kontrollida, siis peetakse neid autentseiks, seda ka tänapäeval, mil autentse ja võltsi piir on üha ähmasem. Kuigi üksikisiku tasandil on afektid tõesti raskesti kontrollitavad, on eri valdkondade teadlased näidanud, et afekte on võimalik kunstlikult esile kutsuda, nt poliitiliste või turunduskampaaniate või ka kogemusturismi abil. Seega väärib afektide autentsus lähemat analüüsi.             Käesolev artikkel väidab, et afektid, mida me avalikus sfääris kohtame, on performatiivsed: nad lähtuvad sotsiaalsetest normidest ja tsiteerivad varasemaid afektiivseid esitusi, mis on korduste tõttu omandanud autentsuse aura. Afektide performatiivsus ei tähenda, et nad on võltsid; lihtsalt me ei tohiks nende siirust üle hinnata. Ka performatiivsed afektid kõnetavad teisi inimesi ning tekitavad autentseid afektiivseid reaktsioone. Afektid liiguvad kehalt kehale, nagu väidab Anna Gibbs (2001, 1), aga ka teatrilavalt, kinolinalt või raamatulehekülgedelt publikuni. Seega väärib afektide kujutamine ja selle performatiivsus lähemat tähelepanu kirjanduse ja teiste kunstivormide analüüsis. Jennifer Doyle (2013, 85) väidab, et kui emotsioonist saab emotsiooni representatsioon, siis kerkivad kohe küsimused selle emotsiooni autentsuse kohta. Kuigi tekstidesse kätketud emotsioon või afekt on alati mugandus ja ehk isegi manipulatsioon, ei kaota see oma väge publikut kõnetada ja selles afekte luua. Palju on uuritud etenduskunsti, mis ründab vaatajate meeli ja ootusi ning ka lugejas tugevaid emotsioone tekitavaid traumanarratiive. Vähem on tähelepanu saanud raskesti loetavad ja näilised tundetud kirjandustekstid, mille afektiivne laeng on ambivalentsem. Aga ka sellistel tekstidel on potentsiaal pakkuda inimestele uudseid viise maailmaga suhestumiseks (Berlant ja Prosser 2011, 182). Artikkel keskendub konkreetselt ühele autentseks peetavale afektiivsele fenomenile, pisaratele. Pisarad on üks ilmsemaid afektide ilminguid, mida me ei kontrolli ning mis seega näivad autentseina. Samas juba Roland Barthes (2002) juhib tähelepanu pisarate dialoogilisusele ja suisa manipulatiivsusele. Pisarad on seega huvitav näide afektide autentsuse ja performatiivsuse analüüsimiseks, seda enam, et pisaraid kasutatakse mitmesugustes kunstilistes ja kirjanduslikes tekstides afektide tähistajana. Artikkel lähtub Eugenie Brinkema (2014, 4) soovitusest otsida tekstidest afektide tekstilisi kujutusi, et hoiduda afektiuuringutele tihti omasest subjektiivsusest ning liikuda pelgalt afektide tarbimiselt sügavama teoreetilise analüüsini. Brinkema (2014, 37) soovitab otsida afektide vormi, mis võimaldab analüüsides olla tähelepanelikum kirjandusteksti stiililise keerukuse ja nüansirikkuse suhtes. Seega vaatleb artikkel kirjandusteksti keelelisi väljendusvahendeid kui afektide esitamise ja loomise vahendeid.             Artiklis analüüsitakse kaht nüüdiskirjanduse näidet, mis eksperimenteerivad pisarate kujutamisega. Esimeseks tekstiks on Heather Christle’i autobiograafia sugemetega essee „The Crying Book“ („Nuturaamat“, 2019)  ja teine Christine Smallwoodi romaan „The Life of the Mind“ („Vaimuelu“, 2021). Neid tekste võiks vaadelda uussiiruse näitena, kuid artikkel väidab pigem, et mõlemad autorid küsimärgistavad naiselikkuse ja naiskogemusega seondatavat sentimentaalset siirust. Pisaraid kasutatakse ühtaegu lugeja kõnetamiseks ja samaaegselt lihtsa pinnalugemise õõnestamiseks. Pisarad on performatiivsed, kuid samas ka autentsed, signaliseerides lugejale, et teiste afektide tähendus jääb meile alati kättesaamatuks. Pisarad ei allu ühesele tõlgendusele, näidates autentse ja performatiivse vahelise piiri poorsust.             Tänapäeva menukite hulgas on palju mälestusi, traumanarratiive ja pihtimisi, milles mälu on suunatud tunnete voolusängi (Shields 2010, 56). Sellised tihti kommertslikult pakendatud kogemused on muutunud piiravaiks, sest nad pakuvad liiga kergesti loetavaid ja tarbitavaid stereotüüpseid emotsioone. Artiklis analüüsitud tekstid julgevad sellele kergesti loetavuse ja tarbitavuse kiusatusele vastu hakata. Nad toovad meid näiliselt turvalisse sentimentaalse pihtimuse maailma, kuid siis eemaldavad selged teetähised ja jätavad meid omapäi autentsuse ja performatiivsuse piire kompama. Selline strateegia tekitab lõhe lugeja ja teksti vahel, kuid just selle lõhe ületamiseks tehtud jõupingutus aitab meil mõista näiliselt selgete afektide tegelikku mi...
      PubDate: 2021-12-15
      DOI: 10.7592/methis.v22i27/28.18441
      Issue No: Vol. 22, No. 27/28 (2021)
       
  • Passion Performative: Reading Cocteau with Proust and Derrida /
           Performatiiv ja kirg: lugedes Cocteau’d Prousti ja Derridaga

    • Authors: Tanel Lepsoo
      Abstract: Abstract: The article demonstrates that the use of the telephone as a performative medium on stage or in literature introduces the non-existent to the existent, making absence explicit and making it possible to foretell death, especially of a person one loves. This may also be viewed as the author’s attempt to use the text to communicate with the beyond and make the voices of the departed audible.   Lähtudes viisist, kuidas Jacques Derrida mõtestab performatiivsust, on J. Hillis Miller analüüsinud Marcel Prousti teose „Kaotatud aja otsing“ mõningaid võtmestseene, kus on olulisel kohal värske tehnoloogiline leiutis – telefon. Huvitaval kombel on see aparaat, mis möödunud sajandi 20. aastatel enam ei ole lihtsalt kurioosum, vaid juba leidnud oma koha igapäevases eluolus, seotud uuritavates episoodides kolme tegelasega, kes on jutustaja jaoks väga lähedased: vanaema, armastatud tütarlaps Albertine ning sõber Robert de Saint-Loup. Kõik kolm tegelast lahkuvad minategelase elust traagilisel moel, mistõttu näib telefonil olevat võime otsekui seostada ühelt poolt armastust ja teiselt poolt surma. Tuginedes kõneaktide teooriale, võib mõista, et telefon, mis toob kuuldavale kalli inimese hääle ja koos sellega ka tema enda isiku peaaegu füüsilisel kujul, annab ühtlasi teravalt märku selle isiku puudumisest. Vanaemaga vestlemisel, kus olulisel kohal on lisaks veel kõne võimaliku katkemise oht, tajub jutustaja väga selgelt tema kohalolu, kuid samas ka eemalolekut, mida tõlgendab läheneva surma ettekuulutusena. Vanaema surm ongi Prousti teoses üks olulisemaid sündmusi. Uurides lähemalt telefoni kui rekvisiidi kasutamist möödunud sajandi alguse teatrilaval, võib märgata, et nii mitmedki autorid on soovinud ära kasutada selle performatiivset loomust. Ehkki vaataja ei kuule seda, mida teisel pool räägitakse, toob telefon sellegipoolest lavale veel ühe tegelase, kes on ühelt poolt küll nähtamatu, kuid teiselt poolt reaalselt olemas. Selline ambivalentne roll on loomulikult hästi mõjuv traagilise armastuse kontekstis, kus telefon toob igatsetud inimese küll kohale, kuid see kohalolu märgib ühtlasi tema eemalolekut. Jean Cocteau on üks nendest autoritest, kes on telefoni, armastuse ja mahajäetuse teemat kajastanud oma tuntud mononäidendis „Inimese hääl“. Näidend kujutab ligi kolmveerandtunnist telefonikõnet, mida tegelane peab oma kallimaga, kes ta just äsja on hüljanud. Vaataja mõistab üsna pea, et olulisel kohal ei ole mitte see, mida täpsemini räägitakse, vaid asjaolu, et naise jaoks, kes on küll mõistnud suhte lõplikku ja pöördumatut läbisaamist, on see kõne viimane niit, mis teda armastatud mehega seob, ning et selle katkemist püüab ta iga hinna eest vältida. Teost on valdavalt tõlgendatud just naistegelase traagikana, mistõttu kerkib sageli küsimus naise eneseallutamisest mehele ja see näib taastootvat tänapäevasele maailmale kohatuid stereotüüpe. Sellest tulenevalt püüavad mitmed lavastused teksti oletatavat patriarhaalset loomust kõigutada, andes naistegelasele jõulisema iseloomu. Käesolevas artiklis kõrvutatakse seda näidendit episoodidega Prousti suurteosest, mis pärineb samast ajastust ja mida Cocteau ka hästi tundis. Nihutades fookuse mahajäetud naise teemalt telefoni performatiivsele funktsioonile, võib märgata, et ka selles tekstis avaldub jõuliselt surma-motiiv. Kõne katkemine põhjustab otseselt tegelase surma ning ka kujundlikus plaanis on kõne adressaat teispoolsuses, pärit eelmisest elust ja olles vaid viivuks üles äratatud tehnoloogia imelise väe abil. Ehkki peategelasena on siin kujutatud naist, siis vaadeldes lähemalt perioodi, mil autor teose lõi, võib mõista, et teosel on tugevad autobiograafilised jooned. Cocteau oli just äsja läbinud eluperioodi, mille depressiivsus ja enesehävituslikkus oli põhjustatud armastatud partneri surmast ning sellele järgnenud suhte purunemisest ja selles pettumisest. Kui mõelda laiemalt autori loomingule nii teatris kui ka filmikunstis ning sellele, millist rolli mängib suhtlemine teispoolsusega tema loomingus, siis võib väita, et naistegelases võib kahtlemata ära tunda autorit ennast, seda enam, et see asjaolu ei jäänud paljudele juba esietenduse ajal märkamatuks. Teksti autobiograafilise loomuse ja telefoni performatiivsusega arvestamine avardab teksti tõlgendusvõimalusi ning toob selle välja naistegelase kitsast traagilisest probleemistikust. Mõistame, et lisaks armastusele ja selle purunemisele räägib Cocteau meile veel tehnoloogiast, mis loob inimeste vahele teistsuguseid suhteid ja mis on kahetise loomuga. Ühelt poolt võimaldab telefon – või näiteks internet, kui tuua arutlus tänapäeva – luua kontakti nendega, kes on kaugel eemal, kuid eriti juhul, kui tegu on armastatud inimesega, kaasneb sellega alati teadmine läheduse tegelikust puudumisest. Kuna armastus vajab füüsilist kontakti, siis on tehnoloogia põhjustatud afektiivne performatiivsus eriliselt tunnetatav ajutise, katkeva, ebatäiusliku ning peatselt lõppevana. Ehkki me teame, et armastus on ka väljaspool tehnoloogiat kaduv ning inimesed surelikud, toob tehnoloogia selle efemeersuse meile silme ette ning näitlikustab, et me elame maailmas, kus tihtilugu ei tea, kas meie vestluspartner reaalselt eksisteerib, kus ta asub, kas ta m...
      PubDate: 2021-12-15
      DOI: 10.7592/methis.v22i27/28.18442
      Issue No: Vol. 22, No. 27/28 (2021)
       
  • The Artist is Absent: Non-Human Agency in the Situation of the Theatre /
           Puuduv kunstnik: mitte-inimese agentsus teatri kontekstis

    • Authors: Richard Pettifer
      Abstract: Abstract: The application of non-human agency in theatre is approached through the tendency for anti-humanist works to reproduce misanthropic outcomes within posthumanist, ecofeminist, and transhumanist thought. Alternatives to human supremacy suggest a role for theatre in reconciling questions of agency. This paper proposes theatrical presence as an answer, and extends this into social and political spheres, leading to what is called superhumanism in this article as a new situation of theatrical spectatorship – in close reference to fandom in superhuman films.   Mitte-inimese agentsus on teoreetiline suund, mida rakendatakse nii tänapäevastes ökoloogilist kriisi käsitlevates kirjutistes kui ka posthumanistlikes tehnoloogilistes spekulatsioonides, uurides „mitte-inimeste” võimalikku agentsust. Üha enam kasutatakse seda ka mehhanismina, leidmaks võimalusi „eemaldada“ inimene ajaloolise narratiivi keskmest, et vabaneda kalduvusest pidada inimest ülimuslikuks (eelistades inimese subjektsust teiste olendite omale) kujunevas antropotseenis, ajastul, mil inimesi peetakse planeedi peamisteks mõjutajateks. Viimasel ajal on mitte-inimese agentsus jõudnud teatrisse selliste kontseptsioonide kaudu nagu kaaskohalolek ja sotsiaalse kaasamise praktika. Kuid millised on selle antihumanistliku positsiooni tagajärjed, kui see aktiveerub püsivalt humanistlikus teatris' Misantroopne korrapäratus Rosi Braidotti raamatus „Inimjärgne“ („Posthuman“) toimib hüppelauana uueks aruteluks igivanal teemal, kas humanismi kriitikud vihkavad inimesi. Selliseid misantroopseid tendentse analüüsivad oma uutes ökoloogilist kriisi käsitlevates kirjutistes näiteks Jane Bennett, Donna Haraway ja Timothy Morton, kes võivad alternatiivseid reaalsuse kujutlemise mudeleid otsides eirata potentsiaalselt kohutavaid tulemusi. Nendest pingetest Inimese selektiivse ülistamise ja eitamise vahel kerkib esile oluline küsimus: kuidas seda inimlikku perspektiivi uuesti kaaluda, säilitades samal ajal need väärtuslikud inimlikud sidemed – mida Paul Gilroy (2000) nimetab „seltsivuseks“ – ühiskondlikus ja poliitilises elus' Teatri uut rolli inimsubjekti ümbermõtestamisel puudutavad arutelud kohaloleku üle teatris. Suzanne M. Jaegeri esinejakeskset artiklit „Kehastus ja kohalolek“ („Embodiment and Presence“, 2008) kasutatakse käesolevas artiklis lavale omase kehalise kohaloleku tutvustamiseks ning seda fenomenoloogilist lähenemist vaadeldakse koos Hans-Thies Lehmanni postdramaatilise teatriga („Postdramatisches Theater“) kui vahendit, mis võimaldab laienemist sotsiaalsetesse ja poliitilistesse sfääridesse, võttes arvesse ka publiku kohalolekut. Küsimärgistatakse kunstniku enesepresentatsiooni ülima autorikujuna läbi jaatamise ja eitamise protsessi. Kohaloleku ümbermõtestamine sünnitab uue teatriolukorra vormi, nn superhumanismi, mis tähistab koosvaatamist, mis väldib humanismi ajalooliselt koloniaalseid pretensioone ja antihumanismi võimalikku misantroopiat. Arutletakse uue „koosvaatamise“ viisi üle, analüüsides Hollywoodi superkangelastele pühendatud filmide fännidest vaatajaskonda. Neis filmides võib tekst toetada teatud kollektiivse vaatamise viise ning olla mõttevahetuse ja vaatajatepoolse tegevuse aluseks. Selline vaatenurk pakub uusi võimalusi ka teatrile. Superhumanism, mille juured on mustanahalisust ja Paul Gilroy „planetaarset humanismi“ puudutavates diskursustes, pakub välja uued vaatamisviisid, mis soovivad koostöös publikuga korraga nii kahtluse alla seada kui ka taaskehtestada inimagentsuse, kuid seda muudetud kujul. Nietzsche kuulus „inimlike piiride ületamine” teoses „Nõnda kõneles Zarathustra“ on uuesti sõnastatud kui inimlike piiride kollektiivse ületamise akt ühise vaatamise kaudu. Üks tuntud kohalolekut lahkav kunstiteos on Marina Abramovići „Kunstnik on kohal“ („The Artist is Present“). Selle kunstiteose juurde naastakse (taas), kuna see on esimene näide praegu tekkivast koosolemise vormist teatris, mis loob uue „super-kollektiivse“ olemise seisundi. Kunstiteos juhib sellele olukorrale tähelepanu, kirjutades humanistlikud põhimõtted ümber etendussündmuseks, täites nii Frantz Fanoni optimistlikke soove, et humanism peab oma lubadustest kinni pidama pragmaatiliselt ja silmakirjatsemata. See kunstiteos pakub selget fantaasiat kollektiivsest sekkumisest oludes, milles etendaja ja vaataja kohalolek on teineteisest sõltuvad, ning on seega eelkäija uuele kollektiivsele vaatamisviisile, mida nimetatakse superhumanismiks.
      PubDate: 2021-12-15
      DOI: 10.7592/methis.v22i27/28.18443
      Issue No: Vol. 22, No. 27/28 (2021)
       
  • Space as an Active Agent. On Performative Space in Estonian Contemporary
           Performing Arts / Ruum kui aktiivne agent. Performatiivsest ruumist Eesti
           nüüdisaegsetes etenduskunstides

    • Authors: Madli Pesti
      Abstract: Abstract: This paper discusses examples of the use of performative space in the Estonian performing arts. It shows how a performative space is arranged as an interactive and shared space, what the features are of an installation space, how the audience perceives immersive space, and how a socially communicative space is formed. The paper studies the ways that space can be an active agent and affect the perception of the spectator.   Artikkel käsitleb ruumi organiseerimise viise uuemas Eesti teatris ning osutab, kuidas ruumilised suhted mõjutavad publiku taju. Analüüsitakse viit 2020. aastal esietendunud lavastust: „Kas te olete oma kohaga rahul“ (autorid Eero Epner, Mart Kangro ja Juhan Ulfsak, Kanuti Gildi SAAL), „*******“ (autorid Mart Koldits ja trupp, Von Krahli Teater), „Ümarlaud“ (lavastaja Kadri Noormets, Tartu Uus Teater), „Inimesed ja numbrid“ (lavastaja Birgit Landberg, Vaba Lava) ning „supersocial“ (autorid Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste, Kanuti Gildi SAALi kaasproduktsioon). Ruum on teatrikunstis määrav mõõde ning üks võimalus teatrit defineerida ongi näha seda ruumi eriomase organiseerimise kaudu. Teoreetilise raamistikuna vaadeldakse artiklis Gay McAuley’ viiest alast koosnevat teatriruumide taksonoomiat. Esimeseks alaks on McAuley’ taksonoomia järgi teatrikogemuse sotsiaalne reaalsus, mis koosneb teatriruumist, publikuruumist, etenduse ruumist, töötajate ruumist ja prooviruumist. Teiseks alaks on füüsilise reaalsuse ja fiktsionaalse ruumi duaalsus, mis koosneb lavaruumist, esituse ruumist ja fiktsionaalsest ruumist. Kolmanda alana toob McAuley välja ruumid, mis on seotud asukoha ja fiktsiooniga, rõhutamaks, et väljamõeldud ruum toimib vastavalt oma asukohale füüsilise reaalsuse suhtes. Neljanda alana käsitletakse tekstilist ruumi, mis pöörab tähelepanu etendusteksti ruumilistele struktuuridele ja nende tähtsusele etenduse geneesis, hõlmates muu hulgas geograafilisi nimesid, kohtade kirjeldusi, liikumist väljendavaid verbe jms. Viienda alana toob McAuley esile temaatilise ruumi, mille tähtsus seisneb tähenduste loomises ja mis on seotud nii teksti kui ka etendusega. (McAuley 2000, 24–32) Käesolevas artiklis võetakse sellest taksonoomiast kasutusele etenduse ruumi mõiste, mis kuulub teatrikogemuse sotsiaalse reaalsuse juurde. McAuley’ etenduse ruumis töötavad kaks gruppi, etendajad ja vaatajad koos, et luua ühine etenduskogemus. Etenduse ruum on teatrit määratlev ruum ning eksisteerib ka siis, kui pole olemas teatrit kui hoonet. (McAuley 2000, 26) Teiseks ja peamiseks teoreetiliseks raamistuseks tuuakse artiklis mängu Erika Fischer-Lichte performatiivse ruumi mõiste. Performatiivne on Fischer-Lichte (2008, 107) määratluses ruum, milles etendus ilmneb, ja see ruum sünnib etendajate ja vaatajate koostoimes. Performatiivne ruum avab mitmekesiseid suhteid etendajate ja vaatajate, liikumise ja taju vahel. Nende suhete ükskõik millisel viisil muutmine või kehtestamine muudab performatiivset ruumi. Performatiivset ruumi nimetab Fischer-Lichte ka vahepealseks ruumiks ja etenduse käigus on see pidevas muutumises. Selle ruumi käsitluses tõstetakse esile etenduse tajumise aspekti: publiku taju mõjutab alati etendust ja kõiki selles osalejaid, nii et etenduse ruumis hakkab ringlema eripärane energia (Fischer-Lichte 2008, 59). Lisaks muutuvad suhted näitlejate ja vaatajate vahel sõltuvalt publiku asetusest: olenevalt sellest, kas publik istub saalis vaatega lavale, kas publik ümbritseb lava või seisab publikuruumis hajutatult, kas publik liigub ümber ristkülikukujulise või ruudukujulise lava või siis sellest, mil viisil on publik lavast eraldatud (prožektorite, poodiumite, dekoratsiooni, mööbli vmt-ga) (Fischer-Lichte 2008, 107). Artiklis arutletakse ruumi kui aktiivse agendi üle. Lavastuste „Kas te olete oma kohaga rahul“ ja „*******“ kaasav ja jagatud ruum ärgitab publikut tajuma tuntud teatriruumi uuel viisil ning aktiveerib vaataja isikliku mälu, emotsioonid ja kogemused. „Ümarlaua“ installatiivne ruum aktiveerib mäletamise kui füüsilise toimingu: etendajad mängivad laval päris mänge ja see vallandab iga vaataja enda elu mälestusväärsed hetked. Sellised lavastused taasmõtestavad teatriruumi ja publik saab võimaluse tajuda tavapärast teatriruumi uuel viisil. Lavastuste „Kas te olete oma kohaga rahul“, „*******“ ja „Ümarlaud“ ruumilised suhted aktiveerivad osalejate emotsionaalse ruumi, mäluruumi ja kogemuste ruumi. Oluline ühine aspekt on see, et ruumiline paigutus käivitab isiklikud mälestused. Vaatajad hakkavad mõtisklema oma mineviku üle: kuidas nad on tajunud ruumilisi suhteid oma elu eri etappidel. Analüüsitud lavastused näitavad, kuidas aktiivne performatiivne ruum võib hõlmata publiku kuulmis-, nägemis-, lõhna- ja taktiilse taju, s.t etendus ümbritseb osavõtjaid ning nad kogevad etendust eri tajude abil. Lavastus „supersocial“ on näide sellest, kuidas lisaks füüsilise ruumi spetsiifilisele korraldusele võib teater keskenduda ka sotsiaalsele ruumile ning laiendada kommunikatsiooniruumi. See rakendusteatrina tajutav lavastus lõi ajutise kogukonna, mille potentsiaalne aruteluväli ulatub väljapoole teatrisündmust nii ajas kui ka ruumis. Käesolevas artiklis huvituti nüüdisteatri performatiivsest ruumist, s.t ruumist, kus etendus toimub. Erinevalt ...
      PubDate: 2021-12-15
      DOI: 10.7592/methis.v22i27/28.18444
      Issue No: Vol. 22, No. 27/28 (2021)
       
  • The Condition of Instability: Performative Turn and Contemporary
           Lithuanian Theatre / Ebastabiilsuse seisund: performatiivne pööre ja
           Leedu nüüdisteater

    • Authors: Jurgita Staniškytė
      Abstract: Abstract: The article discusses the new strategies of representation that emerged in contemporary Lithuanian theatre under the influence of socio-cultural transformations that can be attributed to the umbrella notion of “performative turn”. With the help of three case studies, the article investigates how certain codes of “aesthetics of performativity” as described by Erika Fischer-Lichte are circulating in contemporary Lithuanian theatre, what processes and agencies facilitate their emergence, and what possibilities as well as challenges for performative practices they entail.   Viimastel aastakümnetel Leedu teatris toimunud muutused – olgu need siis performatiivsed, post-postmodernsed, postdramaatilised või kaasavad – on kõige nähtavamad lavastuspraktika peamiste struktuurielementide: kujundi, teksti, keha ja ruumi kasutuses. See nihe on omakorda seotud ja kõige paremini põhjendatav representatsiooni ja taju tähendusvälja muutumisega nüüdisaegses kultuuri- ja kriitilises teoorias. Artiklis käsitletakse uusi representatsioonistrateegiaid, mis tekkisid Leedu nüüdisteatris sotsiaalkultuuriliste muutuste mõjul ning mille võib koondada katusmõiste „performatiivne pööre“ alla. Võttes aluseks kolm juhtumiuuringut (Poola lavastaja Lukasz Twarkowsky immersiivne lavastus „Vabariik“, Jonas Tertelise dokumentaallavastus „Roheline niit“ ja Karolina Žernytė lavastus „Supervõimed“), uuritakse artiklis, kuidas Erika Fischer-Lichte kirjeldatud „performatiivsuse esteetika“ teatud koodid levivad nüüdisteatris, millised protsessid ja agentsused soodustavad nende tekkimist ning milliseid võimalusi need loovad performatiivsetele praktikatele ja milliseid väljakutseid esitavad. Leedu nüüdisteatris esile kerkinud uued tähenduse loomise ja lavastamise vormid (visuaalne dramaturgia, teatrielementide eraldamine/dekonstrueerimine, intertekstuaalsus) destabiliseerivad nüüdisaegseid lavastus- ja tajumiskategooriaid. Kuigi neid võib tõlgendada postmodernse või postdramaatilise esteetika tunnustena, kuuluvad need selgelt performatiivse pöörde määratluse alla. Nende põhijooni – avatud struktuur, voolav ja mitmekihiline tähenduse ringlus ning taju kui läbirääkimine, vahetus ja ühislooming – saab kõige paremini mõista performatiivse esteetika raames. Leedu nüüdisteatris võib täheldada vähemalt kahte strateegiat, mis on tekkinud vastusena performatiivse pöörde aluseks olevate performatiivsete tegevuste ja metafooride levikule. Esiteks, tagasipöördumist mimeetilise representatsiooni või selliste kunstivormide juurde nagu dokumentaal- või verbatim-teater võib tõlgendada soovina peegeldada laval tänapäeva ühiskondlike reaalsuste teatraalsust, vältides samal ajal traditsiooniliste teatrivormide kunstlikkust ja referentsiaalsust. Nagu näitas dokumentaallavastuse „Roheline niit“ analüüs, lihtsalt taastootes „autentset“ reaalsust, muutub teater enda teisikuks, korrates ja taasesitades inimkäitumise performatiivseid aspekte. Selline kordamine võtab aga harva kriitilise hoiaku ning sageli lihtsalt taastoodab „vaatemänguühiskonna“ stereotüüpe ja kujutlusi. Eneserefleksiivseid teatripraktikaid, kus laval analüüsitakse etendust kui nüüdisaegse reaalsuskonstruktsiooni mudelit ja muudetakse performatiivsed metafoorid kunstilisteks reaalsusteks, võib kirjeldada kui teist viisi performatiivse pöörde mõjude analüüsimiseks. Parimatel juhtudel võib selline teater saada teatri ja ühiskonna kohtumispaigaks, kus tajudes ühte (teatrit), mõistame teist (ühiskonda). Dekonstrueerides ja demüstifitseerides etenduse representatsiooni aparaate, paljastades kogemuste taasloomise võimalikkuse (või võimatuse), andes võimu tajutava paljususele, püüavad sellised kunstilised strateegiad, nagu on näha „Vabariigis“, häirida sotsiaalseid konventsioone, mis reguleerivad igapäevaseid arusaamu ja käitumist. Samamoodi on performatiivne arusaam subjektiivsusest ja identiteedist kui intersubjektiivse suhtluse käigus loodud efektist mõjutanud näitlemise protsesse ning eriti näitleja ja tegelase vahelisi suhteid. Sellest tulenev valmisolek loobuda professionaalsete näitlejate vahendavast rollist kellegi loo jutustamisel ei tähenda aga tingimata postrepresentatsioonilist arusaama rollist. Üsna sageli sarnaneb see hoopis modernse etenduskunsti tavadega. Kuid mõnel juhul, näiteks lavastuses „Supervõimed“, võimaldab laval oma eluloo taasesitus lisaks narratiivi kontrollimisele ja stereotüüpsete kujutuste vaidlustamisele ka näidata performatiivset arusaama puudest kui ümberkujundavast agentsusest.
      PubDate: 2021-12-15
      DOI: 10.7592/methis.v22i27/28.18445
      Issue No: Vol. 22, No. 27/28 (2021)
       
  • Poetics and Perception of Interartistic Performance / Kunstidevahelise
           etenduse poeetika ja taju

    • Authors: Anneli Saro
      Abstract: Abstract: The article investigates the poetics and perception of interartistic performances, using two theatre productions – NO47 A Girl That Was Looking for Her Brothers (2014) and NO33 Hysteria (2017) – by Estonian performance artist and scenographer Ene-Liis Semper at the Theatre NO99 as case studies. A theoretical and methodological framework will be developed for the purpose of the analysis, based on Erving Goffman’s notion of the frame and on transformative aesthetics elaborated in art research and psychology.   Artiklis uuritakse kunstidevaheliste etenduste poeetikat ja taju, tuginedes kahele juhtumiuuringule – etenduskunstniku ja stsenograafina tuntud Ene-Liis Semperi lavastustele  „NO47 Tüdruk, kes otsis oma vendi“ (2014) ja „NO33 Hüsteeria“ (2017) Teatris NO99. Selleks arendati välja spetsiaalne teoreetiline ja metodoloogiline raamistik, lähtudes Ameerika sotsioloogi Erving Goffmani terminist raam ning filosoofias (Dewey 1958), psühholoogias (Pelowski ja Akiba 2011) ja teatriteaduses (Fischer-Lichte 2008) tuntud transformatiivse esteetika käsitlustest. Kunstidevahelise etenduse defineerimisel on tuginetud Patrice Pavisile, kes termini kunstidevaheline (interartistic) puhul on eristanud viit tähendusvälja, millest viimane ja kõige kitsam tähistab ühe kunstiliigi printsiipide projektsiooni ühele või mitmele teisele kunstiliigile. Ta on toonud kunstidevaheliste teoste näiteks etenduskunsti ja installatsiooni, mis tsiteerivad ja adapteerivad teiste kunstiliikide tehnikaid ja aspekte. (Pavis 2016, 103) Kuid kuidas mõista performatiivse pöörde järgses kultuurisituatsioonis, kus etenduslikkus on tunginud peaaegu kõikidesse kunstiliikidesse, kunstidevahelist etendust' Väidan, et etenduses kui heterogeenses ja laialivalguvas nähtuses on siiski säilinud või tekkinud teatud sisemised konventsioonid, mis loovad vastuvõtul kindlaid ootusi. Artiklis vaadeldakse Semperi kunstidevahelisi teoseid, kus etendus- ja installatsioonikunst on projitseeritud teatrilavastustele. Analüüsitud lavastustel on palju sarnasusi Semperi videotega: fookuses on inimkeha, situatsioonid (tegevused, kostüümid ja lavakujundus) ning kommunikatsiooniraam on teatraalsed ning kontsentreeritud meeleseisundid (Härm 2003, 26) domineerivad narratiivsuse üle. Semper otsib oma teostes teadlikult eri materjalide, meediumite ja kunstikonventsioonide kombineerimisel tekkivaid uusi ja üllatavaid kokkupuutepindasid ning nendest tekkivaid mõjuallikaid. Tema loomemeetodit võib seega nimetada kunstidevahelise esteetika poeetikaks.  Metodoloogiliselt on etendusanalüüsi kombineeritud retseptsiooniuuringutega, täpsemalt enesekohase interpretatiivse fenomenoloogilise analüüsiga. Uurisin kahe lavastuse näitel, kas ja kuidas töötab psühholoogide Matthew Pelowski ja Fuminori Akiba (2011) transformatiivse esteetilise kogemuse mudel, kus nad eristavad metakognitiivse taju viit faasi: 1) eelootused ja enesekuvand, 2) kognitiivsed oskused ja lahknevuse ilmnemine, 3) sekundaarne kontroll ja põgenemine, 4) metakognitiivne ümberhindamine ning 5) esteetiline tulemus ja uued oskused. Kokkuvõtteks võib öelda, et see mudel osutus küll kasulikuks analüüsivahendiks, kuid nagu mudelid ikka, on liiga lihtsustav ja jäik. Esiteks on keeruline, kui mitte võimatu eristada vastuvõtuprotsessis eri faase, sest mõned neist näivad toimuvat paralleelselt. Teiseks, kuna see mudel näib põhinevat selliste visuaalsete objektide vastuvõtul, mida saab haarata tervikuna ja ühe pilguga, siis ajalise kestusega teoste puhul on uue info pealevoog pidev ja see sunnib vastuvõtjat alustama mudeldatud protsessiga ühe uuesti ja uuesti, liikudes pidevalt faasist 1 faasini 4. Kunstidevahelised ja teised hübriidsed teosed loovad uusi eneseväljenduse võimalusi, võimaldades kunstnikel ületada eri kunstiliikide ning kunsti ja mitte-kunsti vahelisi piire. Kuid olulisem on see, et kunstidevahelised teosed värskendavad vastuvõtja tajusid ja tähendusloome mehhanisme ning lõhuvad harjumuslikke tajuraame, valgustades nii läbi subjekti käsutuses olevate tajuraamide loogika, ning juhivad kunsti, ühiskonna ja vastuvõtja metakognitiivse analüüsi juurde. Kunstidevahelised etendused, mis suudavad endasse akumuleerida peaaegu kõikide teiste kunstiliikide väljendusvahendid ja isegi mitte-kunstilised valdkonnad, on eriti tugevad performatiivid, sest oma stiimulite rikkuse, etenduste keskmise kestvuse ja oodatava(te) tajuraami(de) tõttu on neil suur potentsiaal vastuvõtjat tugevasti mõjutada – transformeerida ning võibolla isegi häirida kogukonna või ühiskonna traditsioone ja norme.
      PubDate: 2021-12-15
      DOI: 10.7592/methis.v22i27/28.18446
      Issue No: Vol. 22, No. 27/28 (2021)
       
  • Perceiving the Default: Navigating Choice Architecture in Video Games /
           Vaikesätte jälgedes: valikuarhitektuuri navigeerimine videomängudes

    • Authors: Marie-Luise Meier
      Abstract: Abstract: Using Cass Sunstein and Richard Thaler’s concept of nudge (2008), this article transforms Stuart Hall’s notion of preferred reading (1973) into the concept of preferred playing to create a new approach to textual analysis appropriate for video games as interactive media. Markers for preferred playing as an alternative to more traditional close reading are discussed together with concepts and insights from contemporary game studios and game design regarding the medium’s different layers.   Käesolev artikkel loob Stuart Halli (1973) eelistatud lugemise (preferred reading) käsitluse alusel eelistatud mängimise (preferred playing) kontseptsiooni, kasutades selleks Cass Sunsteini ja Richard Thaleri (2008) nügimise (nudge) mõistet, et luua uus lähenemine tekstianalüüsile, mis oleks sobiv videomängude kui interaktiivse meediumi analüüsiks. Koos mõistete ja uuendustega nüüdisaegsest ludoloogiast ja mängudisainist arutatakse eelistatud mängimise markereid kui alternatiivi levinumale lähilugemisele videomängu meediumi eri kihistuste uurimiseks. Artikli alguses on välja toodud varasemate kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete lähenemiste problemaatika videomänguanalüüsis, mis on eriti märgatav siis, kui käsitletakse rassi, klassi ja soo kujutamist videomängudes. Kuna varasemates lähenemistes jääb tihti puudu objektiivsusest ning tihtipeale kujutatakse videomänge, vältimatult interaktiivset meediumit, ka liiga lihtsustatult, soovitan kaheosalist lähenemist videomänguanalüüsile. Alustuseks pakun ma potentsiaalsete tegevuste ja sündmuste kaardistamise videomängudes, võttes aluseks Fernández-Vara (2015) kontseptsiooni võimalusruumist (space of possibilities). Kuigi see aitab videomänge mõista terviklikena, ei piisa sellest siiski mängusiseste vaatepunktide ja ideoloogiate analüüsiks, sest need on tihti kodeeritud eelistama üht või teist valikut. Seetõttu loon ma Halli (1973) mõiste „eelistatud lugemine“ (preferred reading) alusel, koos selle alla kuuluvate vastanduva (oppositional) ja sobitava (negotiated) lugemise mõistetega, kontseptsiooni eelistatud mängimisest (preferred playing). Sel eesmärgil kasutan ma Thaleri ja Sunsteini (2008) terminit „nügimine“ (nudge), pakkudes välja, et videomäng ise markeerib ideaalse viisi enda mängimiseks. Eelistatud mängimine on seega domineeriv mängustiil, mis on tuletatud neist nügimistest, mida mäng mängijale esitab; vastanduv mängimine on mängustiil, mis tunneb need nügimised küll ära, kuid vastandub neile tahtlikult, näiteks lõhestava või etendusliku mängimise eesmärgil. Sobitav mängimine seevastu aga kaasab tihti eelistatud mängimist, kuid muudab seda vastavalt mängija soovidele. Selleks, et mõista, millised nügimised videomängudes moodustavad eelistatud mängimise, on vaja analüüsida videomängude erinevaid aspekte ja kihistusi. Nügimine on eriti tavapärane nn visuaalsete vaikesätete puhul, kuid esineb ka paljudes mängumehhaanika detailides, näiteks tasakaalustamises, keerukuses ja väljakutsetes, aga ka eesmärkides ja auhindades. Tähendusrikas tasemedisain ja žanri- ning narratiivielementide kasutamine kujundavad täiendavalt kujutluspilti ideaalsest teekonnast läbi videomängu sündmuste, mille põhjal saavad seega tuletada videomängu eelistatud mängimise nii mängijad ise kui ka ludoloogid. Kirjeldatud metodoloogia abil saab luua lähteteksti, analüüsimaks videomänge nii soo kujutamise osas kui ka näiteks rassi kujutamises, kuna alaesindatuse probleem on mõlema aspekti puhul tavapärane (Williams jt 2009). Kuna tegemist on kohandatava töövahendiga videomängude analüüsiks, saab seda vastavalt vajadusele kasutada ka koos teiste teoreetiliste lähenemistega.
      PubDate: 2021-12-15
      DOI: 10.7592/methis.v22i27/28.18447
      Issue No: Vol. 22, No. 27/28 (2021)
       
  • Exploring Physiology-Based Interactions in Performing Art Using Artistic
           Interventions / Kunstiliste sekkumiste kasutamine füsioloogiapõhiste
           interaktsioonide uurimiseks etenduskunstis

    • Authors: Taavet Jansen , Aleksander Väljamäe
      Abstract: Abstract: Technological innovations like physiological computing offer new possibilities when exploring audience-performer interaction. To avoid technological solutionism that often accompanies biosensor applications in performing art, an artistic interventions approach was used. This paper describes a recent art-science residency consisting of three artistic experiments: the audience’s electrodermal, activity-driven soundscape in a dance improvisation, a “lie detector” applied to the actor just after the performance, and a heart-rate-driven personal discotheque installation. Both artist and scientist provide reflections on future development of this transdisciplinary field from the performing art perspective.   Nüüdisaegne interaktiivne teater toetub tehnoloogilistele uuendustele ja järjest enam kasutatakse uusi tehnoloogiaid ka kunstiteose sisu loomisel: on need siis vaatajate reaktsioone tajuvad riided, voogteatri etendus või vaatajate neurofüsioloogilisi reaktsioone mõõtvad sensorid. Etenduskunstnik Taavet Jansen ja neuroteadlane Aleksander Väljamäe töötasid publiku ja esinejate füsioloogiliste reaktsioonidega kunstiteaduse residentuuris Tallinna Ülikoolis veebruarist 2019 kuni juunini 2019. Füsioloogilisi reaktsioone uuriti kolme kunstilise eksperimendi jooksul või järel ning see artikkel kirjeldabki neid eksperimente, kunstniku mõtisklusi oma uurimisreisist ja arutleb, kuidas selliseid interaktsioonivõimalusi saaks kasutada voogteatri platvormidel. Iga kirjeldatud eksperimendi kohta avaldavad autorid ka oma mõtteid ja teevad ettepanekuid, mida eksperimendi kordamisel võiks teha teistmoodi. Kunstilises eksperimendis „Neurokoreograafiline eksperiment nr 4“ kasutati interaktiivset lahendust, kus neljale vaatajale kinnitatud sensorid mõõtsid nende erutuse taset (electrodermal activity galvanic skin response) improvisatsioonilise tantsuetenduse vältel Tallinnas, Kanuti Gildi SAALis 06.06.2019. Vaatajate reaktsioone kasutati reaalajas helikujunduse manipuleerimisel. Selline interaktiivne lahendus tekitas kunstiliselt intrigeeriva tagasiside-efekti, kus vaatajate tahtmatud reaktsioonid hakkasid mõjutama kogu lavastuse tervikut. Vaatajad said tahtmatult endale „hääle“, mida said interpreteerida kõik osalised kogu terviku kontekstis. Kunstilises eksperimendis „Macbeth“ kasutati erutust mõõtvaid sensoreid, salvestamaks näitleja reaktsioone intervjuu ajal, kus esitati küsimusi tema rolliloome kohta etenduses, mis oli lõppenud 10 minutit enne intervjuu algust. Tegemist oli Alo Kõrve Macbethi rolliga Tallinna Linnateatri lavastuses „Macbeth“. Prokurör Steven-Hristo Evestuse läbi viidud intervjuu eesmärgiks oli mõista, milliseid tehnikaid kasutab näitleja oma rolli luues, ning tehnoloogiat kasutades analüüsida, kas näitleja on teadlik laval tehtud otsustest. Heli- ja valgusinstallatsioon „Heartrate Party“ põhines kontseptsioonil, kus külastaja südamerütm mõjutas kogu installatsiooni heli- ja valguskujunduse tempot. Südamerütmi mõõdeti spetsiaalse sensoriga ja kasutatud videokujundus nii instrueeris osalejaid kui ka andis tagasisidet õnnestumisest või ebaõnnestumisest. Installatsioon oli avatud Tallinnas, Kanuti Gildi SAALi keldrisaalis 05.–07.06.2020 ja seda külastas 20 vaatajat.
      aasta esimeses pooles, kui COVID-19 pandeemia põhjustas eriolukorra kogu maailmas, ei tohtinud teatrid ja etendusasutused avalikke üritusi korraldada. Teatrid hakkasid oma etendusi andma voogedastust võimaldavatel platvormidel. Kuna voogteater avab etenduste mängimiseks palju uusi võimalusi, siis me analüüsime residentuuris kasutatud kontseptsioone ka voogteatri perspektiivist. Kõiki eelpool mainitud kontseptsioone oleks võimalik osaliselt kanda üle ka veebikeskkonda, kuid need eeldavad kasutajapoolset tehnoloogilist valmisolekut. Sensortehnoloogiad võimaldavad voogteatri etenduste vaatajate reaktsioone ja käitumist analüüsida ja salvestada. Kuna nende tehnoloogiate kasutus sellises kontekstis on veel uus, siis küsimused, mis puudutavad eetikat ja isikuandmeid, vajavad alles väljatöötamist. Kokkuvõttes väidame, et väga palju uurimistööd on alles ees ja meetodid, kuidas interpreteerida esinejatelt ja vaatajatelt kogutud andmeid, on alles vaja välja töötada. Tihti kasutatakse andmeid interaktsiooni eesmärgil pigem otseseid tõlgendusi luues – biosignaalide numbriline väärtus tõlgitakse otse mõneks audiovisuaalses kujunduses oluliseks väärtuseks. Selline tõlgendus annab küll laval toimuvale perfektse sünkrooni, kuid vastust jääb ootama oluline küsimus, mida need andmed väljendavad, mida nad tähendavad. Kunstis jääb tihti puudu teoreetilistest teadmistest, mis aitaksid intuitiivselt tehtud kunstilisi otsuseid raamistada. Selline teadmiste ülekandmine kunsti ja teaduse vahel avaks uusi võimalusi kunstiteoste interpreteerimisel, aga ka teaduse rikastamisel.
      PubDate: 2021-12-15
      DOI: 10.7592/methis.v22i27/28.18448
      Issue No: Vol. 22, No. 27/28 (2021)
       
 
JournalTOCs
School of Mathematical and Computer Sciences
Heriot-Watt University
Edinburgh, EH14 4AS, UK
Email: journaltocs@hw.ac.uk
Tel: +00 44 (0)131 4513762
 


Your IP address: 34.231.247.88
 
Home (Search)
API
About JournalTOCs
News (blog, publications)
JournalTOCs on Twitter   JournalTOCs on Facebook

JournalTOCs © 2009-